Sandrelle Beauty esimene Ilu sõnum - kuidas meil läks?

Huh, ja ongi Sandrelle Beauty täitsa esimene Ilu sõnum seljataga! Oli tohutult põnev kogemus ning kartmiseks ei olnud üldse põhjust. Saime väga ilusti hakkama! Eelmise postituse jätkuks mõtlesin kirjutada, et kuidas meil messil läks ja etteruttavalt võin öelda, et nii palju seiklusi ei ole minu elus juba ammu olnud! See postitus tuleb sel korral päriselt VÄGA pikk! :D

Saime enda boksi enam-vähem juba üles seatud neljapäeva õhtul ja tohutult mugav on ikka nii. Reede lähed hops kohale, sätid veel mõned asjad korda ja saadki juba messi algust ootama jääda. Enamjaolt Tartus messidel käies ei jõua me päev varem eelmontaaži jaoks kohale ja seetõttu algab messihommik meil reedeti ülivara: et Tsirguliinast Tartusse sõita, kogu mööbel üles seada, kotikesi ette valmistada, laud korda sättida jne ja tihti vaevu-vaevu enne messi algust jõuame enda boksi valmis, riided vahetada ning juba saabki kogu trall alguse. Viimased korrad oleme muidugi olnud tublimad ja võimalikult vara püüdnud kohale minna, et rahulikult sättida, aga ikkagi jääb alati nõks aega puudu. Aga eks see on alati nii: päev enne messi jääb viimasteks ettevalmistusteks täpselt 24h puudu ja messipäeval jääb täpselt 1h puudu, et väljapanek ideaalseks sättida.

Neljapäeva õhtul ei sättinud me enda boksi veel lõplikult ära, sest ootasime veel viimase hetkeni Smartposti sõnumit, et logoga lina saabuks – aga loomulikult juhtub kõige kiirematel hetkedel alati see, et automaadid on ülekoormatud ja kuigi lina sai õigel ajal teele pandud, ei jõudnud see loomulikult neljapäeva õhtuks meieni. Mul endal on olnud täpselt sama olukord – keegi peab paki kindlasti järgmisel päeval kätte saama, kõik ülejäänud 20 jõuavad ideaalselt sihtkohta, aga JUST TÄPSELT see kõige olulisem pakk… ei jõuagi! Aga vähemalt saime messi põhipäeval ehk laupäeval selle lauale panna. :)

Olen tegelikult sellele logoga linale juba mõnda aega mõelnud, aga viimasest minutist hoolimata oli armas Liis My Unicornist nõus midagi sellist täitsa esimest kord katsetama-trükkima ja see õnnestus tal minu meeles imeilusalt! Logo jäi nii puhas, kvaliteetne ja efektne. My Unicorn teeb igasuguseid pildipatju, kruuse, särke ja termoseid, mis on ideaalsed kingituseks, kodusisustuseks või firmameeneteks. Liis üllatas mind lisaks ülikauni kandekotiga, kus on Sandrelle Beauty logo peal – ma ei ole jõudnud sellest veel pilti teha, aga siit (link) saab näha, missugune see umbes välja näeb. Nii uhke oli sellega ringi jalutada, nii imetlen enda logoga asju! :P

Miks ma seda messi tegelikult kõige rohkem kartsin oli see, et ma pidin täiesti esimest korda hakkama saama ilma Tõnuta. Ta on iga pisemagi laada või messiga minuga kaasas olnud ja ta on ju tegelikult nii suur osa minu tegemistest, ta annab mulle nii palju tuge ja turvalisust ning ma tean, et tema kõrval olles ei saa minuga mitte kunagi ja mitte midagi juhtuda. Ta teab, kui ebakindel hiireke ma tegelikult olen ja kui väga ma pabistan enne messe ning ta on nagu selline kaitsev haldjas mu kõrval, kes juba ühe kallistuse või paiga nii palju tuge annab. Ma muidugi teadsin, et mu armas sõbranna tuleb mulle appi ning annab endast kõik, et Tõnut võimalikult vääriliselt asendada ja 100% tegigi seda, aga ta sai väga hästi aru ka sellest, miks ma Tõnut igatsen. See on ju loogiline, et mitte keegi siin maailmas ei asendagi teda ega ei peagi. Tõnu andis enne äraminekut mulle veel nii armsa pep-talki, et me saame hakkama, kõik läheb hästi ja kui ilus meil kõik seal on. See tõstis täiega tuju! 

Tõnu puhul nii messidel/laatadel (kui ka tegelikult päriselus) on suurimaks tugevuseks tema vahetu suhtlemisoskus, ta on alati nii hea suhtleja ja oskab toodetest uutele inimestele palju paremini rääkida, kui mina. KUI palju ma olen saanud uutelt klientidelt pärast erinevaid messe tagasisidet, et kui sümpaatse ja sooja tunde Tõnu neis tekitas ning tahavad teda veel ekstra selle eest kiita. See teeb alati südamele nii pai, et ta suudab keset seda minu roosamanna maailma toimetada. Paljud uurisid nüüd Tallinnas ka tema kohta ja keegi isegi ütles, et täpselt üks mehine mees sobiks boksi selle roosavahu vahele ja mul oli täiega, et JAAAAAAAAAAA, MUL TAVALISELT ÜKS KAHEMEETRINE ONGII!!! :(

Lisaks mina olen tegelikult selline hästi tagasihoidlik ja totaalselt halb müügiinimene, ma lihtsalt kuidagi ei oska ja ei julge midagi üles haipida ning seetõttu ongi meie boksi juures tavaks see, et juba laua taga uudistavad püsikliendid müüvad uutele uudistajatele tooteid. :D :D :D Ma olen müügis tõesti väga halb… sorri!

Ma ei taha üldse kellelegi peale käia või kõlada nagu müügiinimene, kuidagi tahan, et inimesed ise veenduksid toodete headuses ja seetõttu mulle meeldib ka jagada instagramis teiste inimeste tagasisidet näiteks… et kogemused räägiksid enda eest. See tundub minu jaoks kuidagi palju mõnusam kui see, et ma ise hullult kiidaks neid. Ja seetõttu ilmselt paljud uued kliendid messidel alati imestavad, et mina olen nende toodete taga, sest ma räägin nii tagasihoidlikult ja ebakindlalt oma toodetest – nagu oleks esimest päeva tööl. Kellugi minu kõrval, kes oli täitsa esimest korda messil kaasas, sai minust 10x paremini toodete seletamisel hakkama. :D Nii uhke ja hea tunne oli teda tegutsemas näha. :) Ilmselt kohtute te temaga väga palju ka tulevastel messidel, sest ta oli tõesti väga abivalmis ja tubli asjataja mul! Ma tahaks siia panna nüüd ühe pildi, kus me koos oleme, aga kuna Kellule ükski pilt ei meeldinud, siis ma ei hakka teda kiusama. 

Tere jälle, lukuabi!

Kui nüüd aga seiklustest rääkida, siis… reedesed päevad, olgu see siis Tartus või Tallinnas, on meie jaoks alati suhteliselt kreisid, sest just siis saab näha kõige suuremat valikut ja paljud meie püsitellijaid püüavadki just esimesel päeval kohal olla. See tähendab aga seda, et esimese päeva lõpuks oleme me omadega suhteliselt läbi. Messi lõpus pakkisime siis tühjad kastid kokku, viisime auto peale järsku käib mu seest selllllllllllline judin läbi. KODUVÕTMED!!!! Need jäid ju Tõnu auto peale ja ta on poissmeeste õhtul RIIAS! No täitsa lõpp… Mulle tegelikult üldse ropendamine enda puhul ei meeldi (kui teised vannuvad, siis on naljakas :D) ja ma püüan ennast jälgida, aga siis ma küll vist ütlesin seal kaubavärava juures päris kõvasti, et pe*sseeee küll. :D :D :D :D Ühest küljest jaa, ma tahtsin nii koju pessu, pehmed sussid jalga panna ja midagi head süüa (sest messi ajal ei suuda suurest närveldamisest peale smuutide mitte midagi süüa), aga seda kõike oleksin ma saanud ka Kellu juures teha. Kõige suurem mure oli mul loomulikult enda Sipsiku pärast, kes kindlasti juba ustavalt kodus süüa ootas.

Mis seal siis ikka, mitmeid aastaid tagasi, veel Lastekodu tänaval elades pidin lukuabi endale appi kutsuma, nii siis ka seekord. Mina muidugi autos juba pisarates, sest NÄETE, MA EI SAAGI ILMA TÕNUTA HAKKAMA! KÕIK! SELLINE NÕRGUKE SIIS OLENGI! Nii, kui Tõnu ära, on jama majas… helistasin alandlikult Tõnule, et tahtnud üldse party pooper olla, aga taaskord nii rahulikult oli toeks ja seletas, et mis seal ikka, kutsu lukuabi ja saad ilusti tuppa. Pole probleemi, see ju kõigest raha. (Ma hakkasin nuuksuma, et näed, nüüd läheb minu rumaluse pärast raha lihtsalt tuulde). Kellu ka proovis rõõmustada ja enda naljakatest äpardustest minu tuju tõstmiseks rääkida ning lõpuks me juba teel Viimsisse juba südamest naersimegi. Oeh, Sandra ja tema emotsioonid… :)

Võtsime netist esimese ettejuhtuva lukuabi numbri (sest neid on nii palju, mille vahel siis valida?) ja õnneks sattus meile väga mõistlik noormees, kes ütles “pole probleemi” ja oli hetkega meil abis. Siis aga olin ma mega tänulik, et kodust lahkudes ukse ainult alumise lukuga kinni panin, sest ülemine lukk on pisut keerukam ja siis nad poleks saanud ilma suurema lõhkumiseta ust avada. Vähemalt nii palju vedas ja ta tegi ukse niimodi korda, et saame vanu võtmeid ikka edasi kasutada. Õnnnneks oli üks paar võtmeid veel kodus, küll ilma koridori võtmeta, aga vähemalt sain ma järgmistel päevadel ukse ikka lukku panna ja kodu ning Sipsik jäi minust turvaliselt maha.

Reedel pärast kogu seda möllu käisime kosutuseks sushit mugistamas ja kõhud olid hiljem nii täis, et ootasin ainult voodisse vajumist. Kuna mõned asjad said juba otsa, siis kaalusin nende juurde tegemist ja alguses mõtlesin küll, et ohhhh, ma vist ei jaksa. Aga siis hakkasin mõtlema sellele, kui tänulikud ja armsad te selle üle olete, kui teile ostuga kaasa ka väikse testri panen ja kuna mul oli kleepse natukene veel üle, otsustasin neid lisaks veel kaasa teha. Endal silme eest juba virvendas ja jalad olid istumisest-kükitamisest nii läbi, aga I did it, juhuuu!!

Ehhh… võtmesaaga jätkuks… Ega Rumaluke muidugi enda kogemustest ei õpi ja kiirustasin esmaspäeval küünehooldusesse ja unustasin enda koduvõtmed TAAAAS MAHA, sel korral TAKSOSSE! No tsiiiiiiiis, Sandraaaaaa!!! Sain need tänu ausale Bolti juhile hiljem ilusasti kätte, aga no nüüd edaspidi pean küll koduvõtmed nööriga kaelas ringi käima. :))))))))))))))))

Teine päev: valeraha katse

Hehehhheeeee, ega loomulikult meie seiklused sellega ju ei lõppenud. Laupäeva hommik algas muhedalt, käisime käsipesulas vahetusraha jaoks paberraha müntideks vahetamas, aga parasjagu üks mees pesi bussi ja tahtsime talle öelda, et me kiirelt vahetame raha ära ja siis läheme eest ära. Tema aga arvas, et tahtsime tema käest ca 100€ müntideks vahetada ja siis me keset bussipesu üritasime selgeks teha, et masinas saab kenasti mündid kätte, et temast ei taha me midagi – kui ainult seda, et ta meid enne messipäeva täis ei pritsiks :)))

Laupäev oli üpris töökas, rahvast oli palju, käed ja jalad on sõna otseses mõttes tööd täis, aga ainuke erinevus oli see, et kui Tartus on hästi palju püsikliente ning tohutult tuttavaid nägusid, siis Tallinnas olid põhimõtteliselt kõik uued kliendid. Ja pea iga teise kliendiga suhtlesin ma vene keeles. Meile küll öeldi, et venekeelt kõnelevaid kliente on palju, aga ma ei arvanud, et niiiiii palju. Oiii, kuidas ma sain enda vene keelt puršššššida. Selline praktika, et oi-oi-oi! Aga mul on täiega hea meel selle üle, sest praktikat on mul vaja ja vene kliendid on alati niiiii armsad ning üldse ei pahanda, kui tohutu aktsendiga räägin. :)

Küll aga tekitas kõhedust avastus, et üks klient püüdis valerahaga maksta. Ta soovis osta üliväikse toote sajasega ja kuigi ta tundus igati mõistlik, sõbralik ning armas, oli mul niiii paha sisetunne. Ma teadsin, et ma ei tohiks seda sajast vastu võtta, see tundus mulle nii kahtlane, aga samas ma peaaegu oleksin seda teinud, sest nägin, kuidas ta ärritus ja kuidas tal oli mingisugune võim minu üle. Ma ei tahtnud enda ostjas ju pahameelt ka tekitada… Püüdsin talle vene keelt purssides selgitada, et ma ei saa nii suurt kupüüri vastu võtta, ta sai sellest korraks aru ja maksis väiksema summaga. Kuna ta aga seisis kohe mu kassa kõrval, vaatas ta raha ja ärritus veelgi, et miks ma ei saa talle selle sajase näiteks 50steks välja vahetada. Jäin endale kindlaks, ise niiiiiii halvasti tundes ja ütlesin, et ma ikkagi ei saa seda vastu võtta. Ta ilmselgelt solvus ning kõndis pettunult minema. Järgmine hetk on meil turvamehed boksis, uurivad mida-kui palju-millal-mis summaga see naine ostis, räägivad raadiosaatjasse, et on hetkel Sandrelle Beauty boksis numbriga C118 ja see kõik toimis nii kiiresti nagu filmis, et juba järgmisel hetkel jooksid turvamehed talle järele ja mul oli peas ainult mõte, et no tere jälle, seiklused….

Kuna mitmest boksist tuli juba vihje, siis oligi neil kahtlus, et kas see naine varastas minult nii oskuslikult raha, et ma seda ei märganud või siis maksis valerahaga. Õnneks ma seda 100€ vastu ei võtnud ja ilmselt ma pääsesin valerahaga maksmisest. Küll aga ma ei saa kindel olla, kas midagi kassast kaduma läks, ta pidi olema väga kaval. Nii et kui keegi on hetkel seda lugedes eksponent või on tulevikus, siis olge edaspidi hästi ettevaatlikud.

Ma ei ole mitte kunagi mitte millegi sellisega kokku puutunud, seetõttu ei osanud seda ka ette näha. Emme on mind juba ammu manitsenud, et teekarbi asemel on mõistlik mõelda lukustatava kassa või millegi sarnase peale, aga ma viskasin kogu aeg käega ja arvasin, et minuga ikka selliseid asju ei juhtu. Taaskord õppetund: järgmisele messile pean kindlasti kaasa ostma raha kontrollimise masina ja turvalisema kassa. Oeeeeeeh. :) Ma ikka nii algaja nendes messiasjades. :D

Õnneks oli turvameeskond nii abivalmis ja tuli pärast mulle appi raha kontrollima ning mind natukene ka rahustama ja edasisteks messideks nõu andma, nii et 10 puntki Ilu sõnumi turvadele, kes minu eest nii ilusasti hoolitsesid ning õigel ajal kohe platsis olid. :) Tundsin ennast sellisest intsidentist hoolimata turvaliselt.

Pärast seda võtme-saagat sain ma kodust küll varuvõtme, aga sellel on millegipärast algusest peale olnud puudu koridori võti. Kui eelmistel päevadel “kiusasin” naabreid ja palusin, et nad mind tuppa laseks, siis lootsin sellele ka pühapäeval. Jõuame maja ette, tassime kõik asjad kenasti autost välja ja juba helistan kõik naabrid taaskord läbi. Helistan korra-helistan kaks. Vaatan, et ka autodest on majaesine suht tühi… muidugi! Emadepäev! Loogiline ju, et kõik on kodust ära. Kellu oli nii armas ja seikles minuga hoolimata enda plaanidest kaasa… läksime taaskord sushit sööma ja naerma, et küll see nädalavahetus möödus ikka seiklusrikkalt.

Kui ca tund hiljem taas maja ette jõudsime, oli vaatepilt muidugi lõbus – alt uks lahti, vähemalt kolm naabrit asjatavad maja ees ja kõik autod on tagasi. :D Ei nu muidugi, kõik ilusti kodus. :)

Aga vähemalt jääb esimene Ilu sõnum alatiseks meelde ja isiklikest äpardustest hoolimata oli meil väga vahva! Aitäh mu suurimatele abilistele Kellule & Tõnule, kes distantsist hoolimata olemas oli!

Aitäh kõikidele armsatele sõbrannadele ja tuttavatele, kes te meil külas käisite ja toeks olite ning kõikidele pealinna ostjatele, kes lõpuks said ka Tallinnas isiklikult kõike uudistama tulla. Nii suur rõõm oli näha Lõuna-Eesti rahvast, püsikliente Tartu messidelt ja aitäh ilusate sõnad eest mu uued, armsad kliendid ning loodetavasti kohtume juba sügisesel Ilu sõnumil. Enne seda aga parampapaaa, on tulemas meie aasta teine suursündmus – augustikuu Hauka laat!!!